Teose Insula Elu Saar kandev idee on anda tõelähedane pilt põhjustest, miks eestlased lahkuvad kodumaalt Soome tööle.
Teoses põimuvad mitme inimese elusaatused, sekka meenutusi ajaloost: II maailmasõjast, 1944. aasta põgenemisest Läände, NSV Liidust…
Nagu ikka, seob kõike kahe inimese kohtumise lugu. Sedakorda toimub see soomlase Leo ning Eestist majanduslikel põhjustel Soome tööle läinud Sade vahel. Peategelased pole enam esimeses nooruses, mistõttu on ka keskealisel lugejal lihtsam ennast peategelas(t)ega samastada.
Üllatavana mõjusid raamatus ette tulevad rahvuste pinnalt algavad erimeelsused. Eestlased-venelased-ukrainlased; soomlased-eestlased; soomlased-venelased… Autor tunnetab väga hästi erineva kultuuritaustaga inimeste koostoimimises ettetulevaid probleeme ning oskab neid haaravalt lugejani tuua.
Minu meelest on see romaan väga heaks lugemiseks sellisele eesti lugejale, kes on murdnud pead probleemi üle, miks eestlased Soomes tööl käia tahavad ning miks paljud neist ka oma pered Soome on toonud. Võibolla on lugejagi süüdistanud eestlasi kodumaa hülgamisest, samuti kui soomlased muretsevad töökohtade „ülevõtmises“?
Lugejat võib üllatada, et on eestlasi, kes Soomet imedemaaks ei peagi, vaid teevad seda hädavajadusest maksta ära majanduskriisi aegu tekkinud võlad või tulla eluga lihtsalt normaalselt toime. Nii mõnedki neist tunnevad võõral maal elades tülpimust, mis võtab eriti võimust pärast nädalavahetust kodumaal laevaga Soome poole seilates. Sellest on tüdimust igapäevaselt soome keelt rääkida, soomlaste pikatoimelisust taluda, aga kõige rohkem nördimust soomlaste suhtumise pärast Eesti tööinimesse kui alamasse olendisse. Ja lõppeks vaevab enamikku eestlastest Soomes või ükskõik, millisel võõral maal elades ka koduigatsus.
On aru saada, et autor on eestlaste probleemidega Soome väga hästi kursis ning maadleb isegi nendega igapäevaselt. Ja nüüd on ta oma mõtted kirjanduslikku vormi valanud, et need lugejate ette tuua.
Ajalooõpetaja
Loe romaani Insula Elu Saar kohta